Komistasin internetiavarustes järjekordse vapustava kirjatüki otsa. Kuna google on all mighty, siis kirjatüki autori nime jätan siinjuures anonüümseks, aga parimad väljavõtted tema kullavaramust viskan siia ülesse küll.
Ehk siis:
"kui naine hakkab 30-aastaselt endale meest otsima, siis on tema rong lootusetult läinud."
"Janar ise astus abiellu teistest varem - 19-aastaselt juba hakkas oma tulevase naisega suhtlema ja esimesed viis aastat oli õudne stress, kui sõbrad muudkui küsisid, et kuidas sa ei saa tulla, lähme paneme pidu."«Nüüd on kuidagi vastupidi. Nendel on hirmus stress kogu aeg - kellel on väikesed lapsed, midagi ei saa teha. Mina mõtlen, et mul on juba niimoodi... kannavad pead, eksole. Suhtleks, teeks midagi - neil ei ole aega,».
"Naiste suur viga seisneb tema sõnul selles, et nad käivad ülikoolis, teevad magistrantuuri, teevad karjääri ja siis neljakümneselt otsustavad hakata tegema lapsi. "
Janar (nimi muudetud), on klassikaline prillipoleerija. Selline harjukeskmine kartulikoorekarva juustega ja kuldsete raamidega prillidega akadeemik, kellel istub kodus kõigi eelduste kohaselt täpselt samasugune kartulikoorekarva juuste ja prillidega koduperenaine. Asi polegi niivõrd selles, et ma mõistaksin hukka naisi, kes pühendavad oma elu mehele, lastele ja kodule. Küll aga mõistan ma hukka neid mehi, kes elavad sajanditetaguse mentaliteediga ning muudaksid iga ambitsioonika karjäärinaise konnaks.
Janar on minu silmis äärmise peenisekompleksiga härra, selline 'tahan olla cool, aga tegelikult sain põhikoolis iga päev klassivendade käest nurga taga peksa, keskkoolis astusin väitlusklubisse, panin semimoodsa ülikonna selga, kuldse raamiga ovaalsed prillid pähe ja olin palju parem kui teised' tüüpi mees. Kõigi eelduste kohaselt on tal elus olnud kaks naist (ema ja õde ei lähe arvesse), üks on see heidikutüüpi klassiõde abituuriumiaegadest, see kellele süütus kaotati ja kellega koos paar aastat ühiskonna survel perekonna jõulupidusid väisati ja kodus prille poleeriti ning teine on see kõrgema intelligentsitasemega kursaõde, kellele esimesel-teisel kursusel titt tehti (ilmselt sel põhjusel, et Janar ei julgenud apteegist kondoome osta).
Tsiteerime Janarit edasi: "Kui naisel on juba tissid välja veninud, tagumik suur ja tal on olnud miljoneid erinevaid suhteid, mida ta pole suutnud pidada, siis miks ta ootab, et keegi teda veel tahab?"
Ahah. Selge. Sellessuhtes, et ma saan aru, et Janari maailmas eksisteerivad suurte rindade ja prinkis tagumikega naised ainult pornoajakirjas (jah, selles ühes ,aastast 2006, mille ta oma korporatsiooni lauasahtlist tuuri pani), aga nii rumal ei saa nüüd ju ka üks meesterahvas olla. Kuigi ma täiesti usun, et oma kuldsete prilliraamide poleerimisega ja neljanda lapse sünnitamisega, tema enda naine kodus tõesti oma ahtri ümbermõõtu ei vähenda.
No igaljuhul õhkab Janari kirjatükist meeletut kibestumust. Kuna sõbrad panid 19-aastaselt pidu ja naisi, kasvasid suureks ja jooksid sarvi, siis Janar vahetas mähkmeid, sai k*ppi kaks korda aastas jõuludel ja sünnipäeval ning matmaks oma seksuaalfrustratsiooni, tegi ühe akadeemilise karjääri teise järel.
Nüüd on Janar 30+, oma naise "tissid on välja veninud ja ahter on laiali valgunud" ning nüüd tahaks väljas möllata ja uuesti 19 olla, aga vot siis. Sõbrad on oma ilusate naistega kodus või perereisidel ja üksinda Club Tallinnasse leoparde nillima minna oleks ka natukene võigas ning siis ei jäägi muud üle, kui oma aasta highlighti, korporatsiooni aastapäevapidu oodata, kus äkki joppab ja saab kogemata salaja mõne purjus sõsarkorporandi perset näpistada.
